Mary King's Close Edinburghis - kas külastada?

Kui minult küsitakse soovitust, mida peaks ajaloohuviline Edinburghis kindlasti külastama, siis pikemalt mõtlemata soovitan minna The Real Mary King’s Close tuur.

See ekskursioon on värav ainulaadse kogemuse juurde - ainus võimalus pääseda neile maa-alustele tänavatele, mis kunagi pulbitsesid elust, kuid hiljem suleti ja unustati. Kuid tänu sellele on need säilinud autsenselt, pakkudes võrratut kogemust rännata ajas ja tunda end osakesena 500 aasta tagusest elust. 


Tegin selle tuuri ise läbi ja jagan siin oma kogemust ning veidi ka lisainfot, mida võiks enne tuurile minekut teada. Ekskursioon toimub inglise keeles ja kuigi audiogiidid on kohapeal olemas, siis eesti keelt kahjuks veel valikus ei ole, seetõttu väikese eelinfo omamine aitab sul sellest elamusest maksimum saada, isegi kui sinu inglise keel pole väga tugev. 

Mis teeb selle koha eriliseks?

Pole paremat kohta, kui tahad saada ülevaadet tavainimeste elust keskaegses Edinburghis, katkuepideemiaga kaasnenud kaosest, põnevatest lugudest nende müüride vahel elanud inimeste hingedest, kes ikka veel kummitamas käivad.

Sa saad siin rännata ajas tagasi, mõista ja tunnetada, mida tähendas elu keskajal ülerahvastatud linnas, kus inimesed koondusid kokku nagu kärbsed parema elu ootuses. Sa jalutad mööda autentseid 17.sajandi tänavaid, asutud sisse inimeste elutubadesse, mis annavad tõelise ettekujutuse, milline oli elu 500 aastat tagasi. 

Siin on veidi kõike - ajalugu, arhitektuuri, kultuuri, kohtumisi tolleaegsete inimestega, mõtlemapanevaid lugusid linna laastanud katkuepideemiast ja ka külmajudinaid tekitavaid kummituslugusid.

💣Ja ole topelt ettevaatlik, kui kuuled hüüdu “Gardy loo!”!


Ma nautisin seda tuuri rohkem kui oskasin arvata. Lisaks koha ainulaadsusele on giidideks kostümeeritud näitlejataustaga või lihtsalt väga andekad lugude vestjad, kes etendavad erinevaid rolle ja inimesi, kes omal ajal siin elasid. Meie grupi giidiks oli võrratu Amber, kes suutis lugu nii kaasahaaravalt edasi anda, et läksime kõik ajarattas 500 aastat tagasi. 

🔑🏰 Salapärane Mary King's Close maailm

Avan sulle veidi Mary King’s Close maailma, kuid ainult veidi, et sa oskaksid end paremini tuuriks häälestada ja mõistaksid kohapeal toimuvat. Kuid parimad palad ja hetked jäävad siiski vaid kohapeal avastamiseks.

Jah, sa said õigesti aru. Juttu tuleb elust ja surmast, kaupmeeste, doktorihärrade ja lihtsate töölisklassi kuuluvate inimeste elust keskajal, nende rõõmudest ja kannatustest. 

Mary King’s Close oli üks paljudest keskaegsetest tänavatest ülerahvastatud Edinburghis. Arvatakse, et u 600 inimest elas siin 17.sajandil. Kunagine õitsev tänav maeti lõpuks uute hoonete alla, säilitades selle ajaloo linna all, mida praegu näeme. 

Nii nagu tol ajal oli tavaks, nimetati Close’d siin elanud jõukate ja lugupeetud linnakodanike järgi.


🧵👩‍💼Kes oli Mary King, kelle järgi Close oma nime sai?



Mary King oli edukas ärinaine ajal, kui veel väga vähesed naised ärimaailmas toimetasid. 1630.aastal omas ta kinnisvara ja kauples tekstiiliga, mis oli selle ajastu naise kohta üsna tähelepanuväärne.

Tema nime kandev Close oli elust kihav koht, kus kaupmehed ajasid oma äri ja inimesed elasid oma lihtsat elu - kuni ajalugu võttis tumedama pöörde.



🏡⏳Elu Mary King's Close's: pilguheit minevikku



Elu nendes Close’des ei olnud lihtne. Pered elasid kümne-viieteistkümnekesi ühes toas, sageli 3 pere ühes toas. Proovi ette kujutada, kuidas see rahvahulk selles väikeses toas oma igapäevast elu elas. Lapsed, täiskasvanud, vanainimesed …kõik läbisegi.

Lisaks sellele puudus sel ajal veevärk majades, vett tassiti suurte anumatega, sageli viiendale, kuuendale, seitsmendale korrusele ja loomulikke vajadusi õiendati ööpotti või ka keset päeva otse tänaval.

Ööpotid tulid kasutusele 11.sajandil. Need olid metallist või keraamilised väikesed anumad, mis mahtusid kenasti ka voodi alla ning kui see täis sai, siis heideti sisu lihtsalt aknast välja. Viisakas oli enne roojaheitmist hoiatushüüd kuuldavale tuua, et kaaslinlased teaksid, mis kohe-kohe taevast sadamas on. Gardy loo!
Tänapäevased veeklosett ja tualettpaber olid sel ajal tundmatud.


Algselt polnud sellest suurt midagi, aga kui linnaelanike arv plahvatuslikult kasvas, siis hakkas linna kohal levima kole hais ja see imbus ka maapinda ja põhjavette. Seetõttu jõid paljud kaevuvee asemel õlut ja viskit. Samuti oli kohalikust baarist märjukest palju lihtsam kätte saada, kui oodata vee järjekorras ja siis rasket anumat näiteks seitsmendale korrusele vedida. Purjus linnakodanikud olid ka Mary King Close’s igapäevane nähtus.

🦠 Mary King’s Close ja Must Surm: sünge peatükk Edinburghi ajaloos



Ülerahvastatus ja piiratud hügieenivõimalused muutsid selle perfektseks kohaks katku levikuks (1644-1645) ja sellest kujunes Edinburghi katkuepideemia epitsenter, kus haigestus 300-600 inimest. On ka teooria, et Mary King’s Close suleti katku ajal, kuid teised andmed väidavad, et seda ei tehtud, kuna sinna toodi endiselt toitu ja ravimeid.

Rikkad haigestunud viidi teise piirkonda, vaesed aga jäid sinna ja andsid valget rätikut aknast või uksest välja pannes märku, et nad vajavad abi.

Kuigi katk lõppes 1647.aastal, ei tundnud inimesed ei end turvaliselt, et kolida tagasi Mary King’s Close. Kuid järgnevatel aastatel süvenes eluasemekriis Edinburghis ja nii hakkasid inimesed kolima tagasi Mary King Close’i, kuna muid elukohti lihtsalt polnud.

Vahepealsetel aastatel see Close suleti. Taasavamine toimus 1982.aastal, et inimesed saaksid rännata ajas tagasi ja mõistaksid, mida tähendas elu keskajal ülerahvastatud linnas.


👻🏚️Kummituslood Mary King's Close's



Sama saatus tabas ka 8-aastast tüdrukut Annie’t, kelle tema vanemad hülgasid 1644. aasta jõulude ajal ja jätsid surema, kui said aru, et tütrel on haigus.

Annie loo “taaselustas” jaapani selgeltnägija Aiko Gebo, kes külastas Mary King Close’ 1992.aastal. Ta oli oma elus paljude paranormaalsete nähtustega kokku puutunud ja polnud eriti üllatunud, kui jõudis Mary King's Close's ühe toa juurde, kus tunnetas kannatusi, kurbust ja valu. Ta ütles, et ei saa sinna tuppa sisse minna, kuna valu on liiga tugev ja ta tunnetab last, kes hoiab meeleheitlikult tema jalast kinni. See väike tüdruk tahab minna koju oma pere juurde. Tema nimi oli Annie ja ta oli kaotanud oma viimase sideme koduga - oma nuku. Tüdrukuke oli väga-väga õnnetu.

Aiko Gebo tunnetas seda kurbusest ja meeleheitest pakatavat energiat nii tugevasti, et ei saanud enne rahu, kui läks Royal Mile’l asuvasse mänguasjapoodi ja tõi sealt Annie’le nuku. Peale seda hakkasid ka teised inimesed Annie’le nukukesi tooma ja nüüd on selles toas hulga mänguasju.

Tundlikumad inimesed on ka peale seda näinud ja kuulnud Annie ja teiste majaelanike nuttu, karjeid, hüüdeid …

Elamus, mis kõnetas

Mulle meeldis see ringreis rohkem, kui arvasin. Giidid, kes on kostümeeritud näitlejad või uskumatult andekad jutuvestjad, kes mängivad siin elanud inimeste rolle, suurendasid paiga ainulaadsust.

See ringkäik on oluliselt põhjalikum, kui ma teile rohkem üksikasju ei räägi.

Minge ise kohale, vabastage oma meeled ja olge valmis tundma ja kuulma seda, mida giid teile ei räägi, kuid mis neis keskaegsetes lõikudes ikka veel elab.

Eelmine
Killarney, Iirimaa: Kerry maakonna süda
Järgmine
Camera Obscura ja illusioonide maailm Edinburghis - kas külastada?

Kirjuta esimene kommentaar

Email again: